My story.

Posted by asum On 23:12 0 kommentaari

Pole ammu kirjutanud. Pea on mõtteid täis, loen 2+2 foorumist Chuck Bassi lugu ja see on fkn huvitav. Kuidagi tekkib tunne samastuda, kadestada ja karta. Mainimata ei saa jätta fakti, et ta kirjutab hästi, üle mõistuse hästi. Kes ei tea siis tegu Soome päritolu pokkerimängija/gämbleri/degeniga, kelle lugu mängurlusest ja rahast on kaasahaarav,, ma pole veel kaugeltki poolel teel aga tuli tahtmine kirjutada mängust, elust ja mõttemaailmast.
Mina ja kaardid, me oleme ammu tuttavad, mäletan väikse poisina, et vennal käisid sõbrad külas ja mängiti kaarte, bridzi, ,,mida iganes, mind tõmbas sinna naq joodikut viinapoe juurde. Kümneselt oskasin mängida mitukümend erinevat kaardimängu, vennaga malet-kulus vist mingi 100+ partiid enne kui teda võitsin, tal krdil on endiselt hea pea ja mida iganes mõttemängu mängides ei saa eriti loota lihtsatele vigadele-vastane, kes mulle meeldib. Ma pole kunagi sallinud inimesi, kes teevad midagi naq muu seas, lihtsalt selleks, et teha, annavad alla, , minuga oli jama mängida, sest ma ei osanud kaotada, kui kaotasin siis nõudsin uut mängu jne. Lihtsam oli kaotada, et tüütusest lahti saaks. Koolis mängisin oma elu esimese mängu raha peale-1 rubla sisseost potiknoi, 3handed, kaotasin. Õnneks ei saanud siis harjumuseks. Mul olla hea pea, nii nad kõik on väitnud. Olen õppinud selgeks teleka abil vene ja inglise keele, käisin kunagi isegi mingil mata olympiaadil aga lahendasin mingi ülesande nii, et joonistasin vajaliku arvu 2 ja 4 jalgseid loomi kuni sain õige suhte, võite vist isegi oletada, et ma ei olnud kuigi edukas. Koolisüsteemi saaks ma süüdistada paljudes asjades. Maailm, mis on üles ehitatud keskpärasusele ei saa arendada neid, kel on olemas anded aga kelle jaoks on see maailm liiga igav. Mingil hetkel oli kogu kool liiga lihtne, sult ei nõutud suurt midagi, alates 5 klassist ei teinud ma enam koduseid töid, vajaliku info sai kiiresti kätte enne tundi õpikut sirvides jne. Mõistagi mõjutas see õppeedukust ehk siis hindeid, neist ma eriti ei hoolinud. Mingil hetkel oli kirjanduse jaoks läbi lugenud pea kõik raamatud mida vaja, va. need mida oleks pidanud lugema. Need tundusid nii masendavalt igavad, lugesin 4 klassis Krahv Monte Cristo paari päevaga läbi aga see pole nii oluline.. kui miski on liiga lihtne siis kaob huvi, kui pole huvi siis kaob tahtmine kaasa mõelda ja nii tulevad puudujäägid, sest mõned ained olid sellised, mis nõudsid tuupimist-asi, mis minus tekitas vastikust, süsteem oli must teinud inimese, kes ei osanud enam õppida. Mingil endale omasel moel libisesin ma läbi aja ja suutsin keskkooli lõpeda edukalt, saavutades kõrvalehiilimises ja aju ebasihtotstarbelises kasutuses täiesti uue leveli. Lugesin ikka veel ja palju, kahjuks praegu mõistes juba mandununa ja paigal seistes. Kooli ajast ma eriti ei mäleta mängimist, kunagi kui vaseäri oli tore tegevus sai poistega tartu teenindusmaja all olevas kasiinos slotikaid mängitud, esimene kokkupuude nendega.
Peale keskkooli oli piiramatu vabadus, mida oma otsustasin eriti suures lolluses rakendada kutsekas, mille ma õnneks siiski kähku pooleli jätsin, naq enamus asju oma elus. Pooleli selleks, et astuda ülikooli ja õppima semiootikat.. nahui ma ei tea siiani, mis see semiootika TEGELIKULT on, veel vähem saan ma sellest aru, käisin siiski huviga loengutes, tõsi kyll suurem huvi oli filosoofia ja reklaaminduse vastu kui semiootika. Öeldakse, et kes on kord olnud semiootikaga seotud, sellest ei saa enam kunagi täiesti normaalset inimest.. Kuna ma endiselt pole suutnud endale selgeks teha õppimise rasket kunsti siis lendasin läbi ülikooli naq keskkooliski,, aint, et seal nii kaua vastu ei pea. Mäletan, et kirjutasin lotmani seminari eksamil 1 küsimuse vastuseks 2 teema artikli põhjal enda arvates targa jutu.. imekombel sain seal läbi, siiani hästi ei mõista kuidas. Aga samas sellel alal-laveerimine ja mööda minemine; olen ma alati tasemel olnud. Siis ühel hetkel vedas tuttav mu kasiinosse,, käisin seal tihti, õnneks olin ma alati piisavalt vaene, et mitte suurelt kaotada ja vahel isegi pisut võita. Ülikool jäi pooleli, vaikselt ja ootamatult, karjuva paratamatusena, süüdista siis keda soovid, kannatad sa ikka ja ainult ise, seega peab vigu ainult endas otsima. Sinu ebaedus pole süüdi keegi teine peale sinu enda.
Järgnes 10 aastat, mida ma ei oska kirjeldada, töötasin ehitusel, samas pole ma kunagi ehitaja olnud, ainult inimene, kes ehitusel töötab, seal vahe sees. K, kellega elasin koos 4 aastat, kõikide isikuomaduste summana suutsin temast ka ilma jääda, vähemalt on ta nüüd õnnelik, see oli kummaline aeg, te ei kujuta ette ka kui pädev ma olen igast meigi ja värgi alal, ma õppisin tegelikult tohutult, neid väikseid asju, mida ei näe.
Aeg aga liikus oma teed ja ühel hetkel komistasin ma online pokkeri otsa.. esmalt playmoney, fun fun aga ei mingit pinget, saavutasin gamedesire lehel rikkuri staatuse, kes võis mängida pea kõikki lvleid a la 5k/10k blindidega mängucashi, tõenäoliselt ulmelise winratega. Playmoney aga on naq handjob, tunne naq oleks aga tglt on tuim nühkimine ilma mingi eesmärgita. Mäletan seda hetke, kui leidsin triobeti.. olin öö läbi üleval, ootasin järgmist freerolli ja oh imet, suutsin mingil megalaulupeol 4 koha saada,, 3 esimest said live turna pileti, mina ei saanud midagi aga see pole oluline, ma ei mänginud selleks, et saada, mul poleks selle piletiga nagunii midagi teha olnud, loll naq ma olin. Pokernewsi foorumisse leidsin tee juhuslikult, ,mäletan, et olin enda arvates suht king ikkagi, mis siis et ma ei saanud mitte midagi aru terminoloogiast, polnud võitnud sentigi ja elusees mänginud mängu, kus oli real money mängus. Pohh ju, ma olen tegija, suudan ju freerollil tuimalt 3-4k massist läbi närida. Lugesin oma esimesed tarkuseterad foorumist, stardikäed jne.- pokerstategy 50 taala.. vuhuuuuuuu, ma olen nyyd rikas, lendasin starsi nl25 lauda sss mängima:D Järgneva teadmiseks ei pea geenius olema. Kiiresti busto.. aga kõige hullem oli see, et ma olin andnud kuradile käe ja tagasi on seda keeruline saada. See oli 3 aastat tagasi. K läks ühel hetkel, saan sada % tast aru. Mina aga vajusin auku, pimedasse, isoleerutud maailma, sotiaalne skill mandus, vajadus suhelda mandus. Tõeliste sõprade ring tõmbus kokku kui viinamari päikse käes, majanduslik olukord polnud kõige parem aga kõige hullem-tahe, see oli kadunud. Õnneks oli M, me oleme niiii erinevad kui olla saab. Tal on tahe, suund silme ees ja ma tean, et ta saavutab kõik, mis iganes ette võtab. Mina aga inveteerisin oma aega kaardidesse, töötasin vahepeal soomes, see andis tagasi vabadustunde ja rikkus mu olemust veelgi enam. Ma ei suuda mõeldagi enam, et teeks Eestis tööd, see tundub nii retard olevat. Kõik, kes seda miinimumpalga eest teevad, mul on teist kahju ehkki mul endal pole tööd ja suurt soovi seda siin riigis teha. Ja siis nad küsivad, et millal sa lõpuks "päris" tööle lähed, naq "normaalsed" inimesed.. Nägemus keskpärasusest on mulle alati vastik tundunud, töötada kellast kellani, luua kellegile väärtust ja selle eest närust palka saada. Ma tahan kohe ja palju.
Kas ma olen oma investeeritud 3 aastaga pokkerisse midagi saavutanud? Jah, teadmisi mida ei saa mõni inimene selgeks terve eluga. Olen pikemat aega võitev mängija, kelle takistuseks on ikka ja jälle laiskus. Samas ei suuda ma enam kaartidest loobuda, see mäng on minu sees ja mu ümber. Ehk siis aeg on teha seda, mida oleks pidanud ammu tegema-liikuda edasi, areneda kiiremini kui ma seda praegu olen teinud. Olen alati kinni bankroll managmendis, pidevalt rahatu, kuna olen sunnitud seda välja kandma ehk siis nõiaring mis ei luba liikuda kõrgemale. Viimased 4-5 kuud patsiku regular, 350 turniiri avridge roi 45% jne. Häda pole mu mänguoskuses vaid selles, et ma ei suuda mängida naq masin, ma ei mängi regulaarselt kui selleks puudb otsene vajadus.

Categories:

0 Responses "My story."