silmad pärani kinni

Me oleme oma aja ja hetke vangid, kinni igapäevasuses, reaalses tüütus maailmas, lastes ainult mõtetel kanda oma unistusi, ise neid siiski mitte täites. Nii on ju mugavam, mõtteline ilustratsioon tundub nii joovastavalt lihtne, reaalsus võib meid endast välja viia, olla oopis teistsugune kui kujutelm. Miks ma siis midagi ette ei võta, ei põgene? Reaalsust ma ei karda ju, pigem oleks avastusrõõm üle igast kujutluse pildist, mida fantaasia piiritletud piiramatus meile pakub. Suvi tuleb, omas tempos ja tegemistes, hoolimata meie tujudest. Ta tuleb sama määramatult kui läheb. Aga mina olen paigal, ma ei lähe temaga kaasa ehkki ma tean, et pean. Hetkena tuhmumas kõik ebaoluline ja igapäevane on just kõrghetked jäänud ning neidki on vähe. Vihmahoog tuhamäe tipus, tundmatud suured kalad valgusvihus ujumas Ipsose ranna lähedal, luiged Sõrve tuletorni juures või maaliline tee Haanjast Rõuge poole. Meile ei salvestu söödud söögid, mõeldud mõtted ja kuuldud kuulujutud, sest need pole olulised. Salvestub salvestub Megahotelli kokk, kes meile veini saadab(mille saatmisel oli siiski suur osatähtsus seltskonnas viibival heledajuukselisel naisterahval, olgem lõpuni ausad), salvestud samal ajahetkel meiega yhte punkti sattunud inglane?, kes meie aeglasel ja keskpärasel kaameral paar head fotot teeb ja siis edasi väntab; mutike, kellelt teed küsides setomaa kruusastel teedel, tuleb hea vastus, millest aru ma siiski ei saanud. Ma ei oska oma riigi keeli?
Tuvastasin, et ma ei kirjuta hästi, liig palju on sõnavääratusi ja sisutühjust aga samas-minu blogi, kirjutan mida tahan ja kui palju tahan, mõni inimene ikka loeb, ju siis on mida lugeda vahel. Reaalsus kutsub jälle-sääsk just hammustas. Unustasin öösel putukavõrgu nurga õig pisut lahti ja tulemus oli käed, nad on siin, kõik tulid ja ükski ei jätnud tulemata, ava oli 2-3cm suur aga ju siis moodutati korralik järekord nagu laadal purgeriputka juurde. Tulemuseks on see, et ma olen punaseid täpikesi täis nagu kahtlast haigust põdev leeprahaige. Kaubanduse suurim defitsiit-putukamürk, on kadunud, meie riigil on kyll miljon portsu H1N1 gripivaktsiini aga kuskilt pole võimalik leida ühte ökast purki offi. Verejänuliste koletiste rünnakut saan tunda vist hommikul kui kella 3 aeg kalale lähme, mul on kerge hirm, et meil lastakse keset jõge sõuda ja siis rünnatakse ja korraga.
Mängust ma ei kirjuta, pole midagi kirjutada, ebaoluline, homme on tähtis õhtu..
Mõtted hakkavad jälle lõppema ehkki neid peaks olema lugematu hulk. Lähen liigutan pisut ennast nüüd, keskpäeva soojus enam ei tapa, lisakilodest on vaja lahti saada.